Kes ei armastaks Eesti loodust?
Täna tähistatakse Eesti looduskaitse 110. aastapäeva looduskaitsekonverentsiga Saaremaal, sest just 14. augustil 1910. aastal rentis Riia loodusuurijate ühing Vilsandi saare majakavahi Artur Toomi eestvedamisel Saaremaal Kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika linnusaared, et tagada lindudele turvalised pesitsusvõimalused ja takistada munade korjamist. Nii sündis Baltimaade esimene kaitseala.
Sel puhul ilmus äsja ka keskkonnaagentuuri kogumik „Eesti looduse kaitse aastal 2020“, mis annab ülevaate Eesti looduskaitse seisust 2020. aastal ja viimasel viiel aastal toimunud muutustest.*
Koorub mulje, mida on mitmel korral sedastatud, ehk siis mõningane lahknemine tegelikkuse ja (soov)unelmate vahel. Kes ei armastaks Eesti loodust? Oleme ju kõik tulihingelised Eesti looduse kaitsjad ja armastajad (oh, need õitsvad puisniidud ja ürgsete laante müha, allikavee vulin ja linnulaul).
Nii on ka globaalse elurikkuse strateegia täitmisega, mille osas on Eesti saavutanud kaheksa seatud eesmärki, kümne eesmärgi puhul on küll liigutud eesmärgi suunas, aga eesmärk on täitmata. Alla poole rehkenduse on tehtud ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia puhul, kus Eesti on saavutanud kaks eesmärki, nelja eesmärgi poole alles liigutakse.
Aga kuidas on lood Eesti looduskaitse arengukava täitmisega? Kahel puhul on saavutatud rohkem kui seatud eesmärk: koolide ja lasteaedade kasutatavate loodusõppeprogrammide arv ja loodusradade külastuste arv. Saavutatud on viis eesmärki, milleks on looduskaitse teadusuuringute programmi rakendatud valdkondade arv, kohaste kaitsejuhistega liikide arv, taastatud loodusliku veerežiimiga sookoosluste pindala, hinnatud looduse hüvedega elupaigatüübi rühmade arv (sood, metsad, niidud jne) ja huntide populatsiooni suurus.
Kuid kümne eesmärgi poole alles liigutakse. Keskkonnateadlikkuse indeks, paranenud seisundiga loodusdirektiivi liikide arv, hooldatavate poollooduslike koosluste pindala, rangelt kaitstavate tüpoloogiliselt esinduslike metsade osakaal metsamaa pindalast, Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas, paranenud seisundiga üleeuroopaliselt ohustatud elupaigatüüpide arv, rohevõrgustiku sidusust näitavate indikaatorliikide arv, majanduslikult oluliste kalaliikide varudest heas seisus olevate kalavarude osakaal, toimivate ökoduktide ja väikeulukitunnelite arv.
Ning last, but not least: eesmärgi poole ei ole liigutud Euroopa linnudirektiivi liikidest heas seisundis olevate liikide osakaalu poolest ning ühe eesmärgi puhul – ilvese populatsiooni suuruse osas – on toimunud eesmärgist kaugenemine. See ongi meie tänane loodushoiu tegelikkus. Põllulinde ja metsalinde jääb sobivate elupaikade hävimise tõttu järjest vähemaks, aga loodusradade külastamise osas hüppame üle normi.
Looduse ja selle kaitse teema on viimastel aastatel olnud kahjuks ka konfliktne ja polariseeriv, nii näiteks jookseb selge rindejoon metsa majandajate ja metsa kui üldrahvaliku hüve ja süsiniku sidujat säilitada soovijate vahel, mistõttu metsalahing ja metsasõda on kahjuks muutunud üldkasutatavateks terminiteks. Jah, me võiksime vabaneda väikese saastajariigi ja metsade mahavõtja mainest, mitte toita pelletikaupmeeste märgi unistusi tõusta Euroopa rohepesu esinumbriteks. Võiksime loobuda suurtest monokultuursetest kemikaalidega ülespumbatud ja ümberkaudu putukaid mürgitavatest põllulahmakatest. Võiksime muru porini närimata. Jah, me võiksime paljutki, kui vaid tahaksime!
Lugege!
* Eesti looduse kaitse aastal 2020. Toim Reigo Roasto, Uku Tampere. Keskkonnaagentuur, Tallinn 2020.